Teine fotosessioon ...

Täna oli ilus päikesepaisteline talvepäev (selle talve esimene krõbedam ilm). Selleks hetkeks, kui meie kodust liikuma saime, oli päike juba puude taha kukkunud, kuid fotod klõpsimata ei jäänud. 

Jälle suur aitäh Maria Mäele! :)

 

"Kas nüüd võin Raffy välja lasta?"

 









Üks alandlik "tere" ehk tänu puurist päästmise eest :)

Uskuge või mitte, aga suvel kartis see poiss veel koeri.

Jätkuvalt lahutamatud sõbrad!

Keegi sai just musi :)

"Viska viis!" Viimases koolitunnis üks kahekuune kutsa tegi nii oma perenaisele. See oli nii äge, et õpetasin Raffyle ka selgeks. :)

Jõulutervitus...

Tänapäeval on jõulud muutunud päris kommertslikus pühaks - jõulukaunistused ilmuvad poodidesse juba novembri alguses, samal ajal saab kaubandusest hakata soetama juba kodu kaunistamiseks vajalikku pudi-padi ja enamus telereklaamidest on suunatud lastele, et soovide nimekiri jõuluvanale ikka võimalikult pikk saaks. Kuhu kadus jõulude sügavam tähendus?

Siin teile mõned pildid meie selle aastasest jõuluimest, kuid kes saabud meie ellu mõni kuu enne jõule. :)

Olen siiralt rõõmus, et koos selle vahva tegelasega tuli minu ellu nii palju toredaid inimesi! Aitäh, et olete olemas!

See lilla kaelarihmaga poiss seal Ita kaisus on meie Raffy.

 

Fotod: Agle Oissar

Ja see karvapall on nüüd  4,5 kuune mürakas :)

Õppimine ei ole kohustuslik...

Õppimine ei ole kohustuslik...ellujäämine samuti mitte (William Edwards Deming).

Kindlasti on nii mõnigi teist seda mõtet varem kuulnud/lugenud ja mõelnud: lisaks kooliharidusele on tänapäeva ühiskonnas ellujäämiseks vaja tegeleda enesetäiendamisega ka muudes valdkondades. Võin teile saladuskatte all öelda, et koeraomanikule peab see mõte olema sama oluline. Et teie ja teie pere saaksite rõõmustada oma neljajalgse sõbra üle ja et teie karvapall saaks nautida õnnelikku elu teiega, on vaja mõlemal õppida.

Võime ju mõelda, et mis siin ikka õppida, koerad on ju juba aegade algusest inimestega koos elanud ja ei ole olnud vaja siin midagi õppinud, polnudki kuskilt õppida - ei olnud raamatuid, ei toimunud koertekoolitusi. Ka ei olnud koertel muid rolle, kui ainult valvata oma territooriumit ja perele märku anda ähvardavast ohust. Sama teed võib tegelikult ka täna minna, kuid kas see rahuldab mõlemaid osapooli? Kas te tõesti võtate perre koera ainult selleks, et teda ketis hoida? Et lapsed ei saaks koerale läheneda, kuna armas lemmik võib nad pikali hüpata või hammustada?

Nüüd juba isiklikust kogemusest võin öelda, et õppimine on ikka väga oluline. Ja kuna infot on tänapäeval väga palju, siis lööb see pildi esialgu ikka väga kirjuks ja kohati tekib päris lootusetu tunne - elu koeraga on ikka kõrgem teadus. 

Mulle tundub ja ka targad allikad kirjutavad, et kõige olulisem kutsika majja tuues on piiride ja karja hierarhia paikapanemine. Ja need imearmsad päntajalad on niisama kavalad kui meie isiklikud silmaterad, katsetavad nemadki piire, kas ja kui palju on lubatud, milliste asjadega tohib mängida ja ehk õnnestub hoopis neil karja juhtroll enda kätte haarata. Ja nii nagu lastegagi, kui kohe reegleid ei kehtesta, siis on hiljem väga keeruline asjaolusid oma soovi järgi muuta.

Raffy viis näidata, et tema on "boss"

Pildid seekord jälle Maria klõpsitud (käis meiega 29.11.15 koolis kaasas)









Raffy sai päris ruttu selgeks, mida tähendab "EI", kui tegemist oli keelatud asjade närimisega või õues lauale ronimisega, ka hambaid laseb enamasti rahulikult vaadata. Küll aga inimeste naksamist katsetab ta tänaseni. Siis ei jää muud üle, kui selle väikese looma suur ego tuleb karistamisega "kokku pakkida".

"Hambad!"
















Nii nagu me oma isiklikke võsukesi soovime harida ja lisaks kooliharidusele pakkume neile erinevaid huvitegevusi, on ka koertemaailmas päris mitu võimalust oma lemmiku arendamiseks ja põnevateks tegevusteks. Üks suur erinevus on aga see, et kui lapsed üldjuhul toimetavad oma hobidega üksi, lastevanematele jääb ainult logistiku rõõm, siis neljajalgse sõbraga saab kõike koos teha. Põnevad väljakutsed võib jagada kaheks: koertenäitusteks ja koertespordiks. Nagu spordis ikka, on ka koertespordis erinevad alad: agility, sõnakuulelikkus, kuulekuskoolitus, IPO, jäljeajamine. Kuna meil veel neis kogemust ei ole, siis ei hakka siin ühe või teise ala spetsiifikat kirjeldama. Kellel huvi, saab ise lugeda, näiteks Aivo Oblikas on kõik need alad lahti kirjutanud oma toredas raamatus "Nõuandeid koeraomanikule. Kutsika valikus koera vanaduspõlveni".
Hetkel käime Raffyga kahel koolitusel - kutsikakoolitusel, kus põhirõhk on koera ja omaniku vahelise suhte loomisel ning põhikäskuste õpetamisel, ja näitusekoolitusel.

Esimestel koolipäevadel oli Raffy suurte keskendumis- ja tähelepanuhäiretega, kuigi kodus oli juba päris tubli. Hoopis põnevam oli vaadata, mis teised koerad tegid.







"Raffy, palun tee kaasa! Vaata, mul on sulle maiust ka!" Kuid siiski võisin ise seda vinkut süüa.

Käsklus ISTU - koer ei tohi paigast liikuda, kui mina astun tema ette ja tagasi või teen ümber kutsa "autiiru".

Koer või jänes? :)

Esialgu on kaos klassiruumis meil tavapärane nähtus :)

Aga juba läheb paremaks ;)

13. detsembril toimunud tunnis sain juba rõõmustada: Raffy tegi ilusasti kaasa ja näitas ka teistele, mida kodus õppinud olime. Perfekstelt veel kõik välja ei tule, kuid nüüd saime kaasa ülesanded, mida kodus veel harjutama peame. Töö jätkub! ;)

Koolitustel käimisega ei kaasne alati kohtustus näitustele või võistlustele minna ja Agle meilt seda ka ei oota, kuid olen seda meelt, et kui vanemad on tublid ja andekad, siis peab ka laps proovima. Ema ja isa tulemuste üle oleme ikka väga uhked! Ja juba õige varsti läheme ka ise käppa proovima. ;)

Ita (Raffy ema) oli kutsikaklassi näitustel alati kas esimene või teine. 2015 aastast on tema nime ees aga uhke tiitel TLNW15 (Tallinna võitja 2015) ehk TLNW15 Nochnoj Dozor Italya.

SG1 +Margman Yes (Raffy isa) on näituste 7 kordne SG1 (Sehr gut ehk väga hea) ja sel aastal tõi koju ka suurel Saksamaa Siegerilt 32. koha, ringis oli üle 80 koera. Saksamaa peaerinäitus on suurim sündmus aastas, kuhu tulevad kokku kõik maailma riigid.

Vägev, kas pole!

Aga Raffyl on nüüd isiklik bassein...

Täna hommikul ärkasin Raffy nutulaulu ja uksele kraapimise peale. Imestasin veel, et mis nüüd siis lahti. Sellist kraapimist ja niutsumist oli vaid esimestel päevadel, kui Raffy pesapaigaks sai alumine korrus. Uue olukorraga harjus ta aga väga ruttu ja on hommikuti kannatlikult oodanud, isegi kui nädalavahetusel olen tema juurde tunduvalt hiljem jõudnud. Ilmaselgel pidi midagi olema juhtunud. Ruttu voodist püsti ja vaatama. Raffy paanika oli täiesti õigustatud - tema magamistoast oli saanud bassein. Viimaste päevade tugevad vihmasajud on tõstnud veetaset ja nüüd on vesi tuppa pressinud. Ainult paar kõrgemat kohta on kuivad.

Kuhu nüüd koer panna? Raffy aed on Antonil peaaegu valmis - aed on kokku pandud, kuid postid ei ole veel betooniga kinni valatud, värav ja üks paneel ei ole ka veel kinnitatud, et betooniga tagumiste postideni pääseda. Ei jäänud muud üle, kui pidin lahtised osad kokku monteerima. Veidi pusimist ja Raffy saigi esimest korda oma aeda.

 Raffy aedikus esimest tiiru tegemas.

Tuppa minnes saime Antoniga kõhutäie naerda, et me ikka ei ole normaalsed ja klassikaline rollijaotus meie majas ei toimi - naine ehitab õues koera aedikut ja mees valmistab toas lastele hommikusööki :D

Kuid siiski päris esimest korda see ei olnud. Paar päeva tagasi, kui aed püsti sai, tõi Anton Raffy õue ja läks ise kodust ära. Paar tundi hiljem töölt koju sõites, mõned meetrid enne maja teatas Anton, et ei tea, kas koer on veel alles. Need nüüd küll need sõnad ei olnud, mida ma kuulda oleksin tahtnud. Muutusin ärevaks. Ja loomulikult ei olnud koera aedikus, värav on viltu vajunud/lükatud. Ei ole võimalik - Raffy ongi kadunud! Kust teda nüüd otsida!? Aga ei olnudki vaja kaugelt otsida, istus teine truult ukse ees trepil.

Tõsi ega talle see uus olukord täna ka ei meeldinud. Siiani on ta saanud õues ju vabalt ringi joosta, aga nüüd on mingid seinad ees. Milline kohtutav ebaõiglus! Tema toimetamisi piilusime aknast ja aeg ajalt pidime ka akna lahti tegema, et teda keelata, sest nutikas nagu ta on, leidis ta päris ruttu võimaluse pääsemiseks - tuleb auk kaevata. Õnneks oli meie keelamisest kasu ja plaan jäeti katki.

Kuigi tuul oli väga tugev, Raffy kuuti varju siiski ei läinud, paaril korral käis ainult uudistamas. Aeg ajalt tegi ümber kuudi tiiru ja istus siis jälle värava juurde. Proovis aias leida nõrka kohta, et välja murda ja mõnel korral näitas ka oma hammaste jõudu, kuid võrkaed oli külm ja tundetu ning ei andnud alla.

Õnneks väga kaua ta seal üksi tuule käes nukrutsema ei pidanud. Varsti läks Anton õue ja Raffy sai nüüd koos temaga aias toimetada ja taas vabadust nautida. Kuna ilm oli täna ikka kohtutav, siis tuppa tulles viis Anton Raffy hoopis garaaži. Seejärel kihutasime Tallinnasse šopingule. Raffy õhtusöögi ajal garaaži sisenedes tahtis sealt aga tuldud teed tagasi põgeneda. Garaažis oli korraldatud tõeline kaos. Hetkeks isegi mõtlesime, et peaks pahareti ikkagi ööseks õue jätma, aga kuna Agle ka väga ei soovitanud, kuna selline möll võib esimeseks ööseks veidi liiast olla ja ei pruugi väikse kutsa (tegelikult ta ju alles täitsa laps)  närvikavale hästi mõjuda, otsustasime Raffy siiski garaaži jätta. Isegi tule jätsime põlema. Eks siis hommikul paistab, mis üllatused mind ees ootavad. :)