kolmapäev, 28. oktoober 2015

Esimene päev koolis...

Esimene koolipäev oli meil 24. oktoobril (2 kuu 2 nädala vanuselt).
Esialgu oli Aglel plaanis meid, Nochnoj Dozor Italya (see on Raffy ema nimi) kutsikaid veidi hiljem kokku kutsuda, siis kui ta alustab koolitust uue grupiga. Kuid olime nädalavahetusteti oodatud veel kodus olevate õdede-vendadega mängima. Nii pakkusingi välja, et laupäeval võiksime mängima tulla ja ühtlasi saaksin oma painavale küsimusele, ega Raffy liiga kondine ole, vastuse. Siis Agle pakkuski välja, et võiksime tulla varem, kui tal on beebikoolitus, saaksime ühtlasi ka veidi harjutada. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta.
Koolitus algas kell 11.00. Remo tuli esimesse tundi kaasa, Keroni jätsime seekord vanaema juurde. 
Kohale jõudes oli rõõm näha, et ka Raffy vend Karu oli kohal. Kõikepealt tormas Raffy Aglet tervitama, kelle nägu sai täiesti üle lakutud. See on lähedus, kuhu mina ei ole veel suutnud laskuda, kuigi vähemat korra on Raffyl õnnestunud kõikide meie näod üle limpsata. 
Kahjuks meie esimene koolipäev väga edukas ei olnud. Kui kutsikal järel käisime, siis Agle küll mainis, et enne kooli ei tohi koertele süüa anda, aga mõtlesin, et kui kell 7 Raffy sööb, siis on kell 11 kõht juba tühi küll. Mul küll oleks! Aga koolitusplatsil selgus, et nii see siiski ei olnud. Neid maiuseks kaasa võetud viineritükke, mille nimel peaks kutsa olemas valmis kõike tegema, võisin ma ise süüa. Raffy ainult korra nuusutas ja siis keeras pea ära. Talle pakkusid hoopis rohkem huvi teised koerad ja muidugi oma vennake. Mõned ülesanded tunnustamise ja patsutamise (tundub, et need on talle kohati olulisemadki kui maius) nimel õnneks ikka tegi kaasa. Mul ei jäänudki muud üle, kui lihtsalt jälgida, mida teised tegid, kõik meelde jätta ja loota ehk õnnestub kodus harjutada. 
Meie õnneks oli ka Karu püsimatu ning temagi huvi maiuse vastu rauges 10 minuti pärast. Mispeale eemaldas Agle meid n-ö klassiruumist, saates teistest tunduvalt kaugemale põllule mängima ja mürama. Meie kratid olid selle üle loomulikult üliõnnelikud ja taaskohtumist sai nüüd täiel rinnal nautida.
Agle muidugi lohutas meid, et nii noorte kutsade ja esimeste koolituskordade kohta on see täiesti normaalne, et püsivust veel ei ole ja tüdinevad ruttu.


Vennad mänguhoos









Tore oli ka Engelyga tutvuda ja muljetada elust koertega. Olime viimased, kes koolitusplatsilt lahkusid. Kutsad olid lõpuks hullamisest nii väsinud ja nautisid Remoga mõnusat sügispäikest. Engelyl tuli Karu lausa süles autosse tassida. Meiegi kodutee oli tunduvalt rahulikum kui koolitusele sõites. :)




 






Ootame põnevusega järgmisi kohtumisi!

teisipäev, 27. oktoober 2015

Argitoimetused...

Nädalaga on meil juba välja kujunenud kindel päevakava.
Tol hommikul, kui läksime esimest korda kutsikaid vaatama, toimus meil kodus perekoosolek. Panime paika igaühe ülesanded, et vältida edaspidi tülisid, et kes peab kutsa järgi koristama või kes hommikul soojast voodist esimesena välja ronima.
Meie esialgsed ülesanded jagunesid järgmiselt:
Remo võttis enda peale põranda koristamise, kui kutsal peaks tuppa õnnetus juhtuma (esimestel päevadel ta pääses sellest, kuna teda ei olnud kas kodus või magas alles), jalutamise ja mängimise.
Keron lubas ka kutsat mänguga lõbustada.
Antoni ülesanneteks jäid kuudi tellimine, aediku ehitamine ning vajadusel arsti juures käimine.
Mina võtsin siis enda peale hommikuse ringi (täitsa vabatahtlikult), aia ja aediku koristamise "miinidest" ning koolitustel käimise.
Seega algab minu hommik kell 6.30 - väike tiir kergendusteks (WCd ma siiski aianurka ei rajanud, meie maja vastas on selleks üks sobiv väike platsike), veidi mängimist, söök ja värske vesi kätte, soovin kutsale head päeva, lohutan, et kohtume õhtul. Tavaliselt see teda ei lohuta ja üritab ikka välja trügida, välja arvatud siis, kui toidukausis on liha. Siis torman tuppa end ja lapsi valmis seadma.
Koju jõuan 16.30, siis läheme kõik Raffyga õue ja oleme seal paar tundi. Esmaspäeva ja reede õhtuti (kell 17.15), kui Remol on muusikakoolis tunnid, pakime ka Raffy autosse, kutsume sõbrad (Keroni kaks rühmakaaslast) kaasa ja veedame Remot oodates aega pargis lehtedes hullates.


Jälle ühel õhtul pargis Remot oodates.
"Lill - selle suve viimane" (filmist Jääaeg)










Oli lill, enam ei ole :)











Esimestel päevadel tundus meile, et Raffy on jube kondine ja olin ikka nii mures, et kui jälle Aglet kohtasime, küsisin üle, kas kutsa on normaalkaalus. Õnneks muretsesin asjata. :) Kuna selle kinnituse saamiseks läks ikka mitu nädalat, siis andsime Raffyle süüa kolm korda päevas - hommikul, siis kui koju jõudsime ja kell 22.00. Seega tegin õhtul kell 21.00, kui poisid oli voodisse läinud, Raffyga veel väikese jalutuskäigu. Nüüd oleme ikka kahele toidukorrale üle läinud ja kutsa saab oma õhtusöögi enne kui poisid ööunne saadame.
Nädalavahetusel on nii mõnusad ilmad olnud, et olen sõbrannad ka kutsunud väikesele jalutuskäigule Turba terviseteele (endine Riisipere-Haapsalu raudteetamm). Seal on mõnus ja turvaline - ei ühti kihutavat autot.
Mõned pildid meie argisest jalutuskäigust ehk meie 2. fotosessioon (fotograaf: ikka meie armas Maria).








 Raffy rihma hoidmine pakub palju elevust ja õpetab lastele ka jagamist :)




 Naudime viimast päikest...
 Tahaks ka siina metsa laste juurde...








Parim koht puhkamiseks...











Nende jalutamiste ja hoovis mängimiste vahele olen püüdnud põimida ka koolitust. "Ei" selgeks tegemisega alustasime juba 3-4 päeval. Ka jalutamisele olen taskusse pistnud mõned maiused, saame harjutada "Siia" korraldust. Eriti meeldib seda teha lastele, kes tahavad ka kutsat premeerida.


 "Raffy, siia!"
 Väike maius ja ...
kiitev patsutus "Tubli koer!"










                                                                              
Ka Lisandra soovib kutsale maiust pakkuda

laupäev, 24. oktoober 2015

Esimene fotosessioon...

Kui Raffy oli meie juures veetnud oma esimese nädala, kutsusin oma toreda sõbranna Maria meist pilte klõpsima. Suur-suur aitäh talle nende kaunite tabatud hetkede eest. Siin teilgi võimalik neist osa saada ;)







 "Ei" koolitus
 Väike maius korralduse tubli täitmise eest
 Keron: "Ma lihtsalt vaatan, mis tal seal kõrva sees on."


 Pildilt puudu Anton, kes oli jälle jahil, laupäev ju :)




























Maria teisi lummavaid fotosid saate piiluda tema blogist - https://mariiamae.wordpress.com/

Taimetoitlasi meil majas ei ole...

11. oktoobril ehk juba teisel päeval saime tähistada väikest tähtpäeva - Raffy sai 2 kuuseks. 
Nagu sünnipäevadel ikka tuleb sünnipäevalapsele pakkuda midagi hääd. Seekord sai Raffy maiustada põdra keelega. 
Kuna Anton on jahimees ja hetkel on põdrahooaeg, siis tundub, et oleme Raffy erinevate lihadega (keel, hakkliha, süda) juba jõudnud ära hellitada või nagu meestele kombeks - liha on ainus toit, mis toidab. Seda on kinnitanud ka erinevad söögikorrad, kui serveerisin liha koos krõbinatega. Raffy nokkis liha välja, tuli siis minu juurde, vaatas otsa ja hakkas niutsuma. Tema kurvastuseks aga olukord ei muutunud. Välja arvatud täna, kui õhtuks viisin ainult krõbinaid, neid käidi ainult nuusutamas. Raffy vist teadis, et midagi paremat on tulemas - Antonit ei ole ju terve päeva kodus olnud. Tema sisetunne ei eksinud. Veidi aja pärast tuli elupäästja koju, järjekordne põdra keel kaasas. Krõbinaid võisin ise süüa. :)

Järjekordselt liha noolimas.