Teine fotosessioon ...

Täna oli ilus päikesepaisteline talvepäev (selle talve esimene krõbedam ilm). Selleks hetkeks, kui meie kodust liikuma saime, oli päike juba puude taha kukkunud, kuid fotod klõpsimata ei jäänud. 

Jälle suur aitäh Maria Mäele! :)

 

"Kas nüüd võin Raffy välja lasta?"

 









Üks alandlik "tere" ehk tänu puurist päästmise eest :)

Uskuge või mitte, aga suvel kartis see poiss veel koeri.

Jätkuvalt lahutamatud sõbrad!

Keegi sai just musi :)

"Viska viis!" Viimases koolitunnis üks kahekuune kutsa tegi nii oma perenaisele. See oli nii äge, et õpetasin Raffyle ka selgeks. :)

Jõulutervitus...

Tänapäeval on jõulud muutunud päris kommertslikus pühaks - jõulukaunistused ilmuvad poodidesse juba novembri alguses, samal ajal saab kaubandusest hakata soetama juba kodu kaunistamiseks vajalikku pudi-padi ja enamus telereklaamidest on suunatud lastele, et soovide nimekiri jõuluvanale ikka võimalikult pikk saaks. Kuhu kadus jõulude sügavam tähendus?

Siin teile mõned pildid meie selle aastasest jõuluimest, kuid kes saabud meie ellu mõni kuu enne jõule. :)

Olen siiralt rõõmus, et koos selle vahva tegelasega tuli minu ellu nii palju toredaid inimesi! Aitäh, et olete olemas!

See lilla kaelarihmaga poiss seal Ita kaisus on meie Raffy.

 

Fotod: Agle Oissar

Ja see karvapall on nüüd  4,5 kuune mürakas :)

Õppimine ei ole kohustuslik...

Õppimine ei ole kohustuslik...ellujäämine samuti mitte (William Edwards Deming).

Kindlasti on nii mõnigi teist seda mõtet varem kuulnud/lugenud ja mõelnud: lisaks kooliharidusele on tänapäeva ühiskonnas ellujäämiseks vaja tegeleda enesetäiendamisega ka muudes valdkondades. Võin teile saladuskatte all öelda, et koeraomanikule peab see mõte olema sama oluline. Et teie ja teie pere saaksite rõõmustada oma neljajalgse sõbra üle ja et teie karvapall saaks nautida õnnelikku elu teiega, on vaja mõlemal õppida.

Võime ju mõelda, et mis siin ikka õppida, koerad on ju juba aegade algusest inimestega koos elanud ja ei ole olnud vaja siin midagi õppinud, polnudki kuskilt õppida - ei olnud raamatuid, ei toimunud koertekoolitusi. Ka ei olnud koertel muid rolle, kui ainult valvata oma territooriumit ja perele märku anda ähvardavast ohust. Sama teed võib tegelikult ka täna minna, kuid kas see rahuldab mõlemaid osapooli? Kas te tõesti võtate perre koera ainult selleks, et teda ketis hoida? Et lapsed ei saaks koerale läheneda, kuna armas lemmik võib nad pikali hüpata või hammustada?

Nüüd juba isiklikust kogemusest võin öelda, et õppimine on ikka väga oluline. Ja kuna infot on tänapäeval väga palju, siis lööb see pildi esialgu ikka väga kirjuks ja kohati tekib päris lootusetu tunne - elu koeraga on ikka kõrgem teadus. 

Mulle tundub ja ka targad allikad kirjutavad, et kõige olulisem kutsika majja tuues on piiride ja karja hierarhia paikapanemine. Ja need imearmsad päntajalad on niisama kavalad kui meie isiklikud silmaterad, katsetavad nemadki piire, kas ja kui palju on lubatud, milliste asjadega tohib mängida ja ehk õnnestub hoopis neil karja juhtroll enda kätte haarata. Ja nii nagu lastegagi, kui kohe reegleid ei kehtesta, siis on hiljem väga keeruline asjaolusid oma soovi järgi muuta.

Raffy viis näidata, et tema on "boss"

Pildid seekord jälle Maria klõpsitud (käis meiega 29.11.15 koolis kaasas)









Raffy sai päris ruttu selgeks, mida tähendab "EI", kui tegemist oli keelatud asjade närimisega või õues lauale ronimisega, ka hambaid laseb enamasti rahulikult vaadata. Küll aga inimeste naksamist katsetab ta tänaseni. Siis ei jää muud üle, kui selle väikese looma suur ego tuleb karistamisega "kokku pakkida".

"Hambad!"
















Nii nagu me oma isiklikke võsukesi soovime harida ja lisaks kooliharidusele pakkume neile erinevaid huvitegevusi, on ka koertemaailmas päris mitu võimalust oma lemmiku arendamiseks ja põnevateks tegevusteks. Üks suur erinevus on aga see, et kui lapsed üldjuhul toimetavad oma hobidega üksi, lastevanematele jääb ainult logistiku rõõm, siis neljajalgse sõbraga saab kõike koos teha. Põnevad väljakutsed võib jagada kaheks: koertenäitusteks ja koertespordiks. Nagu spordis ikka, on ka koertespordis erinevad alad: agility, sõnakuulelikkus, kuulekuskoolitus, IPO, jäljeajamine. Kuna meil veel neis kogemust ei ole, siis ei hakka siin ühe või teise ala spetsiifikat kirjeldama. Kellel huvi, saab ise lugeda, näiteks Aivo Oblikas on kõik need alad lahti kirjutanud oma toredas raamatus "Nõuandeid koeraomanikule. Kutsika valikus koera vanaduspõlveni".
Hetkel käime Raffyga kahel koolitusel - kutsikakoolitusel, kus põhirõhk on koera ja omaniku vahelise suhte loomisel ning põhikäskuste õpetamisel, ja näitusekoolitusel.

Esimestel koolipäevadel oli Raffy suurte keskendumis- ja tähelepanuhäiretega, kuigi kodus oli juba päris tubli. Hoopis põnevam oli vaadata, mis teised koerad tegid.







"Raffy, palun tee kaasa! Vaata, mul on sulle maiust ka!" Kuid siiski võisin ise seda vinkut süüa.

Käsklus ISTU - koer ei tohi paigast liikuda, kui mina astun tema ette ja tagasi või teen ümber kutsa "autiiru".

Koer või jänes? :)

Esialgu on kaos klassiruumis meil tavapärane nähtus :)

Aga juba läheb paremaks ;)

13. detsembril toimunud tunnis sain juba rõõmustada: Raffy tegi ilusasti kaasa ja näitas ka teistele, mida kodus õppinud olime. Perfekstelt veel kõik välja ei tule, kuid nüüd saime kaasa ülesanded, mida kodus veel harjutama peame. Töö jätkub! ;)

Koolitustel käimisega ei kaasne alati kohtustus näitustele või võistlustele minna ja Agle meilt seda ka ei oota, kuid olen seda meelt, et kui vanemad on tublid ja andekad, siis peab ka laps proovima. Ema ja isa tulemuste üle oleme ikka väga uhked! Ja juba õige varsti läheme ka ise käppa proovima. ;)

Ita (Raffy ema) oli kutsikaklassi näitustel alati kas esimene või teine. 2015 aastast on tema nime ees aga uhke tiitel TLNW15 (Tallinna võitja 2015) ehk TLNW15 Nochnoj Dozor Italya.

SG1 +Margman Yes (Raffy isa) on näituste 7 kordne SG1 (Sehr gut ehk väga hea) ja sel aastal tõi koju ka suurel Saksamaa Siegerilt 32. koha, ringis oli üle 80 koera. Saksamaa peaerinäitus on suurim sündmus aastas, kuhu tulevad kokku kõik maailma riigid.

Vägev, kas pole!

Aga Raffyl on nüüd isiklik bassein...

Täna hommikul ärkasin Raffy nutulaulu ja uksele kraapimise peale. Imestasin veel, et mis nüüd siis lahti. Sellist kraapimist ja niutsumist oli vaid esimestel päevadel, kui Raffy pesapaigaks sai alumine korrus. Uue olukorraga harjus ta aga väga ruttu ja on hommikuti kannatlikult oodanud, isegi kui nädalavahetusel olen tema juurde tunduvalt hiljem jõudnud. Ilmaselgel pidi midagi olema juhtunud. Ruttu voodist püsti ja vaatama. Raffy paanika oli täiesti õigustatud - tema magamistoast oli saanud bassein. Viimaste päevade tugevad vihmasajud on tõstnud veetaset ja nüüd on vesi tuppa pressinud. Ainult paar kõrgemat kohta on kuivad.

Kuhu nüüd koer panna? Raffy aed on Antonil peaaegu valmis - aed on kokku pandud, kuid postid ei ole veel betooniga kinni valatud, värav ja üks paneel ei ole ka veel kinnitatud, et betooniga tagumiste postideni pääseda. Ei jäänud muud üle, kui pidin lahtised osad kokku monteerima. Veidi pusimist ja Raffy saigi esimest korda oma aeda.

 Raffy aedikus esimest tiiru tegemas.

Tuppa minnes saime Antoniga kõhutäie naerda, et me ikka ei ole normaalsed ja klassikaline rollijaotus meie majas ei toimi - naine ehitab õues koera aedikut ja mees valmistab toas lastele hommikusööki :D

Kuid siiski päris esimest korda see ei olnud. Paar päeva tagasi, kui aed püsti sai, tõi Anton Raffy õue ja läks ise kodust ära. Paar tundi hiljem töölt koju sõites, mõned meetrid enne maja teatas Anton, et ei tea, kas koer on veel alles. Need nüüd küll need sõnad ei olnud, mida ma kuulda oleksin tahtnud. Muutusin ärevaks. Ja loomulikult ei olnud koera aedikus, värav on viltu vajunud/lükatud. Ei ole võimalik - Raffy ongi kadunud! Kust teda nüüd otsida!? Aga ei olnudki vaja kaugelt otsida, istus teine truult ukse ees trepil.

Tõsi ega talle see uus olukord täna ka ei meeldinud. Siiani on ta saanud õues ju vabalt ringi joosta, aga nüüd on mingid seinad ees. Milline kohtutav ebaõiglus! Tema toimetamisi piilusime aknast ja aeg ajalt pidime ka akna lahti tegema, et teda keelata, sest nutikas nagu ta on, leidis ta päris ruttu võimaluse pääsemiseks - tuleb auk kaevata. Õnneks oli meie keelamisest kasu ja plaan jäeti katki.

Kuigi tuul oli väga tugev, Raffy kuuti varju siiski ei läinud, paaril korral käis ainult uudistamas. Aeg ajalt tegi ümber kuudi tiiru ja istus siis jälle värava juurde. Proovis aias leida nõrka kohta, et välja murda ja mõnel korral näitas ka oma hammaste jõudu, kuid võrkaed oli külm ja tundetu ning ei andnud alla.

Õnneks väga kaua ta seal üksi tuule käes nukrutsema ei pidanud. Varsti läks Anton õue ja Raffy sai nüüd koos temaga aias toimetada ja taas vabadust nautida. Kuna ilm oli täna ikka kohtutav, siis tuppa tulles viis Anton Raffy hoopis garaaži. Seejärel kihutasime Tallinnasse šopingule. Raffy õhtusöögi ajal garaaži sisenedes tahtis sealt aga tuldud teed tagasi põgeneda. Garaažis oli korraldatud tõeline kaos. Hetkeks isegi mõtlesime, et peaks pahareti ikkagi ööseks õue jätma, aga kuna Agle ka väga ei soovitanud, kuna selline möll võib esimeseks ööseks veidi liiast olla ja ei pruugi väikse kutsa (tegelikult ta ju alles täitsa laps)  närvikavale hästi mõjuda, otsustasime Raffy siiski garaaži jätta. Isegi tule jätsime põlema. Eks siis hommikul paistab, mis üllatused mind ees ootavad. :)

 

Pühapäeval isaga teha vôib kõike...

Isa on hommikust õhtuni tööl
ja mängudeks aega on vähe tal.
Voodisse pugedes mõtlen ma veel,
et kuidas me mängime laupäeval.

Laupäeval isaga teha võib kõike,
limpsida limpsi kui paistmas on päike,
lohega lennata kaugele maale,
voolida valmis vibud ja nooled,
mutrit võib keerata, määrida määret,
kuskile kanti ei ole meil kiiret.

See on üks Kukerpillide vahva laul kunagisest telesaatest "Laupäeval koos isaga". Siin üks veidi uuem esitus ;) https://www.youtube.com/watch?v=HtXz7uQdfMY

Meie peres tuleb aga laupäev asendada pühapäevaga, sest 15. septembrist kuni 15. detsembrini on põdra küttimise hooaeg ja siis on jahilt puudumine rangelt keelatud. Ja kuna liha meile meeldib, sest taimetoitlasi meil majas ju ei ole, siis me ei nurise ka...kui, siis õige harva :)

Anton tõi Raffyle jahilt metssea turja, hunniku põdra konte ja liha - oh, mis pidupäev. Esimene kohtumine metsseaga oli veidi hirmutav.

Ja siis sai juba oma jõudu näidata :)











ps. Täna (küll mitte pühapäeval, vaid neljapäeval) aitas Raffy Antonil ka autol rehve vahetada. Mutreid küll ei keeranud, kuid varastas ühe ära ja see jäigi kadunuks :D

Täitsa meie pere laps...

Lemmiklooma suhtumise järgi võib inimesi kategoriseerida mitmeti. On inimesi, kes oma uut lemmiklooma kutsuvadki oma titeks/lapseks jne. Teiste jaoks on lemmikloom küll nende pereliige, kuid ei ole seda karvast või sulelist ära lapsendanud. Ja noh viimaste jaoks on koduloom, lihtsalt loom, kellel on kodus oma kohustus, olgu selleks siis valvamine, hiirte püüdmine vm. Mina kuulun sinna teise kategooriasse. Raffy ei ole minu laps, vaid ikka Italya oma. Lapsi on mul ikka kaks - Remo ja Keron. Küll aga on Raffykas meile väga armas, kellega tegelemine on sama tähtis kui lastegagi.

Aga olen märganud asju, mis kinnitavad, et see väike neljajalgne on ikka täitsa meie moodi. Eriti lahe on see, kuidas Raffy rohkem ikka poiste poole hoiab. Tahab nendega koos joosta, mängida. Ühel nädalavahetusel õues kutsa kõrvu puhastades läks ikka tõsine nutulaul lahti - poisid jooksid aias ringi, aga teda hoiti kinni ja oh seda rõõmu kui ta lõpuks pääases. Laps on laps!

Kui Remo muusikakoolis on, käime meie Keroniga Raffyga niikaua jalutamas. Ka siis eelistab Raffy käia Keroni kõrval, mitte minu.

 Keron Raffyga uut mänguasja katsetamas.

Meie mõlemad poisid on titest saati nautinud autoga sõitmist. Kummalisel kombel meeldib see ka Raffyle. Niikui auto pagasiluuk lahti teha, on temal esikäpad ääre peal ja ootab, et tõstke aga mind autosse. Sõidu ajal meeldib talle eriti aknast järgisõitvaid või mööduvaid autosid vaadata, aegajalt pikutab, teeb uinakuid. Täpselt nagu meie poisid.

Järjekordne autosõit Niitväljale kooli.

Ühest asjast on minu lapsed väikeste põngerjatena küll ilma jäänud, ei teagi, kas olen ise seda mõjutanud või on see olnud laste valik. Nimelt ei ole minu lapsed vihmaga või peale vihma porilompides hullanud. Koera majja võttes kuulsin ikka, et temaga tuleb iga ilmaga väljas käia. Eks need rääkijad teadsid, et sügisest kevadeni mind eriti õues ei kohta - külm ja paha. Õnneks oli sel aastal väga mõnus ja kuiv sügis. Kindlasti tuli minu sügisene õuesviibimise rekord. Ja siis see saabus, esimene vihmane õhtu. Mis siis ikka, Raffyle rihm kaela, vihmavari kaasa ja olin valmis meie igaõhtusele tiirule minema. Raffy aga oli teist meelt, talle see vihm üldse ei meeldinud. Kutsa ei olnud nõus kuhugi minema - istus maja ees keset teed maha ja hakkas niutsuma. Ei liigutanud isegi siis kui vihmavarju tema kohal hoidsin. Ei jäänud muud üle, ots ringi ja tuppa tagasi. Ta on ikka täitsa minu koer! Ka oma emast ja vennast on Raffy täitsa erinev. Engely facebook'i postitustes olen näinud, et Karu ainult mööda porilompe paterdabki ja kutsade ema Ita pidi samasugune olema. Kuid meie jalutuskäikudel astub Raffy lompidesse harva, ikka leiab kuiva koha, kust mööda hiilida.

 Kas oleme juba ühte nägu ;)

Sünnipäeva (3 kuune) puhul lasti natukeseks ka tuppa :)

Minu mehed :)











Ma ei tea kas ka teistel peredel on ka nii või on see minu järjekordne kiiks - otsin seoseid ja märke. Kui keegi on samuti tundnud, siis oleks tore, kui endast märku annate ja kirjeldaksite neid toredaid äratundimise hetki.  ;)

Ka arsti juures juba käidud...

Ma ei ole end eriliseks närveerijaks pidanud, pigem ikka suht külma närviga tüdrukuks. Kuid juba laste sünniga miski minu sees muutus. Pean tunnistama, et mõlema poisi beebieas olin korralik paanikameister. Igast väiksemast haigusest suutsin midagi tõsist kokku genereerida. Anton oli siis see, kes mind maapeale tagasi tõi ja maha rahustas. Kuigi ma alati "doktor Antonit" kuulata ei tahtnud. Mind ennastki hämmastas, et koera majja tulekuga kõik kordus.

Minu SUUREST murest, et äkki Raffy on ikka liiga peenike, te juba lugesite. Päris hulluks läks asi siis, kui tekkis esimene tervishäda. Raffy esimene vennaga hullamist täis koolipäev lõppes järgmisel päeval punaste ja paistes silmadega. Oh jummel, juba hakkab pihta - oli meie (minu ja Antoni) esimene mõte. Olime küll arvestanud sellega, et arsti juures käimisi tuleb ette, aga et see nii ruttu pidi tulema. :(

Meil oli koerast kahju, isegi Anton oli kohe valmis arsti juurde tormama. Õnneks Raffyle need silmad muret ei valmistanud, tema oli ikka sama energiline. Ja nagu meie peres juba kombeks - pilk internetti, et teada saada, kuhu poole suuna peame võtma. Üllatus, üllatus - loomaarstid ei töötagi pühapäeviti, ainult erakorraline vastuvõtt, mis on päris kallis.

Raffy punaste silmadega.

Agle soovitas silmi pesta leige veega. Esmaspäeva hommikul helistasin kliinikusse, aja saime teisipäevaks. Õnneks oli selleks hommikuks punetus taandunud. Helistasin päeval Raffy arstile Helenile. Kuna nädalavahetusel pidime Heleniga vaktsineerimise tõttu kohtuma, tühistasime vastuvõtu aja. Jätkasime silmapesuga hommikuti ja õhtuti. Nädalavahetusel vaatas dr Helena silma üle, välises nurgas siiski mingi põletik. Esialgu pidime jätkama keedetud veega pesemist ja jälgima.

Seekord läks õnneks, punetust tagasi ei tulnud. Kuid õnn jäi üürikeseks.

Nädalapärast laupäeva hommikuks oli kutsa ülemise silmalaule tekkinud mingi punn. Õnneks on laupäev, saan kohe arsti juurde kihutada, lohutasin end. Kiire kõne kliinikusse. Olin ikka väga üllatunud, veidi isegi ärritunud, kui teatati, et nad ootavad meil alles esmaspäeval. Hallllloooo, täna on ju alles laupäev! Kaks päeva pean pabistama!!!

Vastavalt meie töödejaotusele pidi arsti juures hakkama käima Anton, kuid esimesel korral pidin selle siiski enda peale võtma, kuna Anton ei jõudnud töölt õigeks ajaks koju. Peale tööd pakkisin Keroni ja Raffy autosse ja Jüri poole teele. Remo meiega ühineda ei saanud, tal oli muusikakoolis tund. 

Jüri Loomakliinikus on imetoredad spetsialistid, väga sõbralik ja mõnus keskkond. Helena võttis proovid, õnneks midagi tõsist ei olnud. Andis kaasa rohu silmale määrimiseks. 

15 minutit  ja tehtud! 

Tänaseks on ravikuur tehtud, punn kadunud ja punetust ei ole. :)

Kuidas Raffy nime sai...

Nii nagu inimlapse nimega kaasneb mingi lugu: millised olid võimalikud nimevariandid, kuidas nendeni jõuti ja kes siis lõpuks n-ö viimase valiku tegi, nii on enamasti ka lemmikloomadega. Paaril kohtumisel olen Agle lausetest aru saanud, et Raffy passinimel, jah koertel on ka passid, on oma saamise lugu. Seda lugu Aglelt küsides selgus, et tegelikult on kõikidel Ita lastel nime saamisega oma lugu. Mingi märk, miks nad just sellised nimed said.

 Raffy pass











Kõigepealt tasub alustada sellest, et kuna need kutsad olid Ita esimesed, nimetatakse neid A-pesakonnaks ning kõik nimed pidid algama A-tähega.  

Annabel ja Angela Dixie said oma nimed tulevastelt omanikelt. 

Adele oli titest saati häälekas valvur ehk nagu Agle ise ütleb kõva häälega kisakõri ja oma nime saigi ta võimsa hääega lauljatarilt.

Arabella oli väike röövel ja sai ka röövliplika nime.

Argon on keemiline sümbol, sest see poiss tuuseldas toas olles alati rohukapi kallal.

Agador pidi algselt saama koopaorav Alvini nime, aga nimepanemise ajaks kasvas ta koopiaorava staatusest välja ja sai hoopis nime ühe kuulsa ratsahobuse järgi.
Armani oli kohe esteet ja selline puhtusehoidja, et sai kuulsa moebrandi nime. 

Arturi nime valimise hetkel vaatas Agle poeg just kuningas Arturi filmi ja kuna kutsa oli selline stoilise rahuga poiss, siis saigi ta nime legendaarse valitseja järgi.

Kutsika valimise ja lepingu sõlmimise päeval saime Aglelt teada, et võime koera kutsuda ka teise nimega. Juba teel koju leidsime, et Artur on meie jaoks veidi keeruline nimi - ei kõlanud kuidagi suupäraselt. Kuidas sa hüüad üle hoovi Artur-Artur-Artur. Keel läheb sõlme. :)

Niisiis tuli hakata võimalikke variante välja mõtlema. Peab tunnistama, et me oma loovusel lennata ei lasknud. Kust siis veel tänapäeva inimene oma keerulistele küsimustele vastused saab - ikka internetist. Kodus istusime Antoniga helendavate ekraanide taha ja poiste mängu saatis ainult klaviatuuri klõbin. Veidi aja pärast teatas Anton: "Diablo!" (Hispaania keeles "kurat"). Minagi panin lauale oma leiud - Rocco või Raffy. Minu isiklik kiiks - meeste nimes peab ikka R-täht olema. Rocco ei meeldinud Antonile üldse. Otsustamine jäi lastele - Diablo või Raffy. Poisid valisid Raffy.
Hiljem olen mõelnud ja otsinud enda jaoks seoseid Raffy nimega. Mulle seostub see sõnaga rafineeritud. Huvi pärast otsisin õigekeelsussõnaraamatust ka selle täpset tähendust. Rafineeritud - viimistletud, (liiga) peen, kaval, riuklev, kaalutlev. Raffy mis Raffy. Selline ta ongi!
Juba pisipõnnina oli Raffy õdede-vendade müramist eemalt vaadanud ja kaalunud, kas teistega ühineda või oodata veel. Ja ühineski, kuid alles siis kui teised olid juba väsinud. Siis läks Raffy oma jõudu ja võimu näitama. Sama lähenemist kasutas ta ka esimesel koolipäeval, kui vennaga mürgeldada sai. Kui Karu lõpuks pikali viskas ja puhata tahtis, ei andnud Raffy selleks võimalust. Ikka käis ja nokkis. 
Ka kodus olen tähele pannud olukordi, kus minu antud korraldusi kuuldes kõigepealt võetakse hetk mõtlemiseks ja siis alles toimetatakse. Õnneks siiani on mul hästi läinud ja minu soovid on leidnud heakskiidu.

Raffy tõeline olemus - tema peab ikka kõige peal olema.

Foto: Engely Kirch

 

Raffy päritolu...

Perekond ja päritolu on minu jaoks väga tähtsad. Koostöös toredate sugulastega on meie suguvõsa pärinemise lugu (sugupuu) pandud kirja ka internetiavarustesse. Sama tähtsaks pean ka meie karvapalli perekonda. Ka Remo on küsinud, millal Raffy oma isa näeb. Kahjuks koerte maailmas ei ole kombeks sünnipäevadel ja muudel tähtpäevadel kokku saada ja koos tähistada. Kuid tänu Aglele on mul võimalus teie jagada meie Raffy pärinemise lugu.
Meie Raffy on Nochnoj Dozor Italya ja Margman Yes'i pisike beebi.

Raffy ema ND Italya (sündinud 18.12.2011) on kaunis saksapreili, Eestisse toodi ta Valgevenest. Ita (nii kutsutakse teda kodus) ema on must tööliini saksa lambakoer Orna ja isa näituseliinist Nochnoy Dozor Hard. Oma tegusaid päevi veedab mustakarva preili  Niitväljal, tuues rõõmu Agle Oissarile ja tema perele.

Raffy ema Nochnoj Dozor Italya

Raffy vanaisa. Temalt on Italya ja lapselapsed pärinud ka oma valged rinnakarvad.

Fotod: Agle Oissari erakogu

Raffy isa +Margman Yes (sündinud 09.02.2014) on sündinud Eesti kasvanduses. Yesi ema +Nika von Nord Traum on pärit Venemaa kennelist ja isa +Landos vom Quartier Latin Saksamaalt. Oma päevi veedab Yes Margit Kuusmani perega Raplamaal, kui ta just näituste tõttu mööda maailma ei seikle.

Foto: http://www.pedigreedatabase.com/german_shepherd_dog/dog.html?id=2158139-margman-yes

Nagu te teate ei ole Raffy Ita ja Yes'i ainus laps. Lisaks nendele kolmele vahvale vennale, kes juba ühel varasemalt pildil teie nunnumeetri üle-võlli keeras (siin on võimalus teil seda veelkord imetleda), on Raffyl ka 4 kaunist õde.

4 venda: Agador ehk Karu, Armani, Argon ja Artur ehk Raffy

4 õde: Annabel, Angela Dixie, Adele, Arabella

 Fotod: Agle Oissar

Ja veel üks suur erinevus inimeste ja koerte vahel - kutsad rändavad õige varakult laia maailma avastama. Ita võib oma beebide üle väga uhke olla, sest mõned neist on eriti kõrge lennuga. Raffy e Artur pesitseb nüüd Turbas, Karu e Agador Nômmel, Adele Tabasalus, Arabella Saaremaal, Annabel ja Angela Dixie elavad Soomes, Argon Saksamaal ning Armani Californias.

Selline rahvusvaheline perekond!

Esimene päev koolis...

Esimene koolipäev oli meil 24. oktoobril (2 kuu 2 nädala vanuselt).

Esialgu oli Aglel plaanis meid, Nochnoj Dozor Italya (see on Raffy ema nimi) kutsikaid veidi hiljem kokku kutsuda, siis kui ta alustab koolitust uue grupiga. Kuid olime nädalavahetusteti oodatud veel kodus olevate õdede-vendadega mängima. Nii pakkusingi välja, et laupäeval võiksime mängima tulla ja ühtlasi saaksin oma painavale küsimusele, ega Raffy liiga kondine ole, vastuse. Siis Agle pakkuski välja, et võiksime tulla varem, kui tal on beebikoolitus, saaksime ühtlasi ka veidi harjutada. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta.

Koolitus algas kell 11.00. Remo tuli esimesse tundi kaasa, Keroni jätsime seekord vanaema juurde. 

Kohale jõudes oli rõõm näha, et ka Raffy vend Karu oli kohal. Kõikepealt tormas Raffy Aglet tervitama, kelle nägu sai täiesti üle lakutud. See on lähedus, kuhu mina ei ole veel suutnud laskuda, kuigi vähemat korra on Raffyl õnnestunud kõikide meie näod üle limpsata. 

Kahjuks meie esimene koolipäev väga edukas ei olnud. Kui kutsikal järel käisime, siis Agle küll mainis, et enne kooli ei tohi koertele süüa anda, aga mõtlesin, et kui kell 7 Raffy sööb, siis on kell 11 kõht juba tühi küll. Mul küll oleks! Aga koolitusplatsil selgus, et nii see siiski ei olnud. Neid maiuseks kaasa võetud viineritükke, mille nimel peaks kutsa olemas valmis kõike tegema, võisin ma ise süüa. Raffy ainult korra nuusutas ja siis keeras pea ära. Talle pakkusid hoopis rohkem huvi teised koerad ja muidugi oma vennake. Mõned ülesanded tunnustamise ja patsutamise (tundub, et need on talle kohati olulisemadki kui maius) nimel õnneks ikka tegi kaasa. Mul ei jäänudki muud üle, kui lihtsalt jälgida, mida teised tegid, kõik meelde jätta ja loota ehk õnnestub kodus harjutada. 

Meie õnneks oli ka Karu püsimatu ning temagi huvi maiuse vastu rauges 10 minuti pärast. Mispeale eemaldas Agle meid n-ö klassiruumist, saates teistest tunduvalt kaugemale põllule mängima ja mürama. Meie kratid olid selle üle loomulikult üliõnnelikud ja taaskohtumist sai nüüd täiel rinnal nautida.
Agle muidugi lohutas meid, et nii noorte kutsade ja esimeste koolituskordade kohta on see täiesti normaalne, et püsivust veel ei ole ja tüdinevad ruttu.

Vennad mänguhoos









Tore oli ka Engelyga tutvuda ja muljetada elust koertega. Olime viimased, kes koolitusplatsilt lahkusid. Kutsad olid lõpuks hullamisest nii väsinud ja nautisid Remoga mõnusat sügispäikest. Engelyl tuli Karu lausa süles autosse tassida. Meiegi kodutee oli tunduvalt rahulikum kui koolitusele sõites. :)

 

Ootame põnevusega järgmisi kohtumisi!

Argitoimetused...

Nädalaga on meil juba välja kujunenud kindel päevakava.

Tol hommikul, kui läksime esimest korda kutsikaid vaatama, toimus meil kodus perekoosolek. Panime paika igaühe ülesanded, et vältida edaspidi tülisid, et kes peab kutsa järgi koristama või kes hommikul soojast voodist esimesena välja ronima.

Meie esialgsed ülesanded jagunesid järgmiselt:

Remo võttis enda peale põranda koristamise, kui kutsal peaks tuppa õnnetus juhtuma (esimestel päevadel ta pääses sellest, kuna teda ei olnud kas kodus või magas alles), jalutamise ja mängimise.

Keron lubas ka kutsat mänguga lõbustada.

Antoni ülesanneteks jäid kuudi tellimine, aediku ehitamine ning vajadusel arsti juures käimine.

Mina võtsin siis enda peale hommikuse ringi (täitsa vabatahtlikult), aia ja aediku koristamise "miinidest" ning koolitustel käimise.

Seega algab minu hommik kell 6.30 - väike tiir kergendusteks (WCd ma siiski aianurka ei rajanud, meie maja vastas on selleks üks sobiv väike platsike), veidi mängimist, söök ja värske vesi kätte, soovin kutsale head päeva, lohutan, et kohtume õhtul. Tavaliselt see teda ei lohuta ja üritab ikka välja trügida, välja arvatud siis, kui toidukausis on liha. Siis torman tuppa end ja lapsi valmis seadma.

Koju jõuan 16.30, siis läheme kõik Raffyga õue ja oleme seal paar tundi. Esmaspäeva ja reede õhtuti (kell 17.15), kui Remol on muusikakoolis tunnid, pakime ka Raffy autosse, kutsume sõbrad (Keroni kaks rühmakaaslast) kaasa ja veedame Remot oodates aega pargis lehtedes hullates.

Jälle ühel õhtul pargis Remot oodates.

"Lill - selle suve viimane" (filmist Jääaeg)



Oli lill, enam ei ole :)

Esimestel päevadel tundus meile, et Raffy on jube kondine ja olin ikka nii mures, et kui jälle Aglet kohtasime, küsisin üle, kas kutsa on normaalkaalus. Õnneks muretsesin asjata. :) Kuna selle kinnituse saamiseks läks ikka mitu nädalat, siis andsime Raffyle süüa kolm korda päevas - hommikul, siis kui koju jõudsime ja kell 22.00. Seega tegin õhtul kell 21.00, kui poisid oli voodisse läinud, Raffyga veel väikese jalutuskäigu. Nüüd oleme ikka kahele toidukorrale üle läinud ja kutsa saab oma õhtusöögi enne kui poisid ööunne saadame.

Nädalavahetusel on nii mõnusad ilmad olnud, et olen sõbrannad ka kutsunud väikesele jalutuskäigule Turba terviseteele (endine Riisipere-Haapsalu raudteetamm). Seal on mõnus ja turvaline - ei ühti kihutavat autot.

Mõned pildid meie argisest jalutuskäigust ehk meie 2. fotosessioon (fotograaf: ikka meie armas Maria).

 Raffy rihma hoidmine pakub palju elevust ja õpetab lastele ka jagamist :)

 Naudime viimast päikest...

 Tahaks ka siina metsa laste juurde...

Parim koht puhkamiseks...

Nende jalutamiste ja hoovis mängimiste vahele olen püüdnud põimida ka koolitust. "Ei" selgeks tegemisega alustasime juba 3-4 päeval. Ka jalutamisele olen taskusse pistnud mõned maiused, saame harjutada "Siia" korraldust. Eriti meeldib seda teha lastele, kes tahavad ka kutsat premeerida.

 "Raffy, siia!"

 Väike maius ja ...

kiitev patsutus "Tubli koer!"

                                                                              

Ka Lisandra soovib kutsale maiust pakkuda